EESSÕNA

SISSEJUHATUS

Artikkel 1 — koodeksi olemus ja ulatus

Artikkel 2 — koodeksi eesmärk

Artikkel 3 — seosed teiste rahvusvaheliste aktidega

Artikkel 4 — täideviimine, monitooring ja kaasajastamine

Artikkel 5 — arengumaade erinõuded

Artikkel 6 — üldpõhimõtted

Artikkel 7 — kalanduse korraldamine

Artikkel 8 — kalapüük

Artikkel 9 — akvakultuuri arendamine

Artikkel 10 — kalanduse integreerimine rannavööndi korraldamisse

Artikkel 11 — püügijärgne tegevus ja kaubandus

Artikkel 12 — kalandusalased teadusuuringud

Lisa 1 KOODEKSI SAAMISLUGU

Lisa 2 RESOLUTSIOON

EESSÕNA

Ammustest aegadest peale on kalapüük olnud inimestele oluliseks toiduallikaks ning töö ja majandustulu andjaks. Veeressursse peeti kaua looduse piiramatuks anniks, müüt haihtus pärast Teist maailmasõda koos uute teadmiste ja ühtlasi kalanduse dünaamilise arenguga. Selgeks sai tõsiasi, et veeressursid on küll taastuvad, kuid mitte lõpmatud ja vajavad selleks, et rahuldada maailma aina kasvava elanikkonna toiduvajadust ning tagada majanduslik ja sotsiaalne heaolu, mõistlikku korraldamist.

1970ndate keskel laialt levinud majandusvööndite sisseviimine ja pärast mitmeid läbirääkimisi 1982. a vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) mereõiguse konventsioon kujundasid uued raamid mereressursside paremaks korraldamiseks. Ookeanide uus õiguslik re_iim kehtestas kaldariikide kalandusressursside korraldamise õigused ja kohustused majandusvööndites, kuhu on koondunud ligi 90% kogu maailma kalapüügist. Laiendatud rahvusliku jurisdiktsiooni kehtestamine oli vajalik, kuid siiski veel mitte piisav kalanduse efektiivseks korraldamiseks ja säästlikuks arendamiseks. Paljudel kaldariikidel pole senini kogemusi ega finants- ja füüsilisi ressursse, et saada oma majandusvööndites kala püüdes suuremat tulu.

Viimastel aastatel on maailma kalandusest saanud toiduainetööstuse turust sõltuv dünaamiliselt arenev majandusharu. Et rahvusvahelisel turul nõudlus kala ja kalatoodete järele aina kasvab, on kaldariigid püüdnud oma võimalusi mööda investeerida moodsatesse kalapüügilaevadesse ja kalatöötlemistehastesse. 1980ndate lõpuks sai selgeks, et kalandusressursse ei jatku kalanduse ülikiire ja tihtipeale kontrollimatu arengu jatkudes ning et kalandust on vaja korraldada uutmoodi, pidades muu hulgas silmas ka kalavarude ja veekeskkonna kaitset. Järjest enam on pööratud tähelepanu avamere reguleerimata kalapüügile, kus mõningatel juhtudel on tegemist siirdekaladega, kes võivad paikneda nii sees- kui ka väljaspool majandusvööndeid.

19. istungjärgul pani Kalanduskomitee (COFI) ette töötada välja uus, nn kohuseteadlik ja säästev kalanduskontseptsioon. Seejärel seadis Cancunis (Mehhiko) 1992. a toimunud Rahvusvaheline Kohuseteadliku Kalanduse Konverents FAOle ülesandeks valmistada ette neid küsimusi käsitlev rahvusvaheline koodeks. Selle konverentsi lõpptulemusena valminud Cancuni deklaratsioon osutus tähtsaks panuseks 1992. a ÜRO Keskkonna ja Arengu Konverentsi (UNCED), eriti aga selle Agenda 21 jaoks. Seejärel kutsuti kokku ÜRO vahelduva paiknevusega ja kaugele migreeruvaid kalavarusid käsitlev konverents, mida FAO tehniliselt toetas. 1993. aasta novembris võeti FAO konverentsi 27. istungjärgul vastu kalapüügilaevade poolt avamerel rahvusvahelise kaitse- ja korraldamismeetmete järgimisele kaasaaitamise kokkulepe.

FAO juhtasutused soovitasid ülemaailmset kohuseteadliku kalanduse koodeksit, mis oleks vastavuses eelpool nimetatud aktidega ja sätestaks vabatahtlikkuse alusel kogu kalanduse kaitse-, korraldamis- ja arenguprintsiibid ning standardid. 31. oktoobril 1995. a FAO konverentsil ühehäälselt vastu võetud koodeks kinnistab vajalikud raamid riiklikeks ja riikide vahelisteks toiminguteks, tagamaks vee elusressursside säästlik kasutamine ja neid ümbritseva keskkonna kaitse.

Vastavalt oma volitustele on FAO kohustatud abistama liikmesriike, eriti arengumaid kohuseteadliku kalanduse koodeksi ellurakendamisel, progressist ja edasisest tegevusest annab FAO aru ÜRO-le.

Kalandus, sh akvakultuur, tagab elutähtsa toiduallika, töö, harrastuse ja majandusliku heaolu paljudele inimestele kogu maailmas, ja peaks seepärast olema korraldatud kohuseteadlikul viisil. Käesolev koodeks sätestab kohuseteadliku kalanduse põhimõtted ja rahvusvahelised standardid, tagamaks vee elusressursside kaitse, kasutamise ja arengu, osutades seejuures vajalikku tähelepanu ökosüsteemidele ja looduse mitmekesisusele. Koodeks tunnustab kalanduse majanduslikku, sotsiaalset, keskkonna- ja toitumisalast ning kultuurilist tähtsust ja kõigi kalanduses osalejate huve. Koodeks võtab arvesse kalaressursside bioloogilisi omadusi, nende elukeskkonda ning tarbijate ja teiste kasutajate huve. Riigid ja kõik kalanduses hõivatud on kutsutud käesolevat koodeksit tunnustama ja ellu rakendama.

1.1 Käesolev koodeks on vabatahtlikuks täitmiseks, kuigi mõned osad põhinevad rahvusvahelise õiguse ettekirjutustel, kaasa arvatud need, mis tulevad ÜRO 10. detsembri 1992. a mereõiguse konventsioonist. Koodeks sisaldab ka norme, mis võivad olla või on juba saanud siduvaks teistele osapooltele kohustuslike õigusaktide jõustumisel, nagu näiteks 1993. a kalapüügilaevade poolt avamerel rahvusvaheliste kaitse- ja reguleerimismeetmete järgimisele kaasaaitamise kokkulepe, mis vastavalt FAO konverentsi resolutsioonile 15/93 paragrahvile 3 on käesoleva koodeksi lahutamatu osa.

1.2 Käesoleva koodeksi mõju on globaalne ning suunatud nii FAO liikmetele kui ka mitteliikmetele, kalapüügiüksustele, piirkonna, alapiirkonna ja maailma organisatsioonidele ning kõigile valitsuse ja valitsusvälistele kalavarude kaitsest ja korraldamisest ning kalanduse arengust huvitatud isikutele, k.a kaluritele. Samuti neile, kes on hõivatud kala ja kalatoodete töötlemise ja turustamisega, ja teistele veekeskkonda kalanduse eesmärgil kasutajatele.

1.3 Käesolev koodeks sätestab kogu kalanduse kaitse-, korraldamis- ja arenguprintsiibid ning standardid. See hõlmab ka kalapüüki, -töötlemist, -kaubandust, -kasvatust, kalandusuuringuid ja kalanduse integreerimist rannavööndi korraldamisse.

1.4 Käesolevas koodeksis esinev termin "riigid" hõlmab Euroopa Liitu tema kompetentsi kuuluvates küsimustes, ja termin "kalandus" hõlmab nii kalapüüki kui ka kalakasvatust.

Koodeksi eesmärk on:

a) kehtestada rahvusvaheliste normidega kooskõlas olevad kohuseteadliku kalapüügi ja kalandusalase tegevuse põhimõtted, võttes arvesse kõiki sellega kaasnevaid bioloogilisi, tehnoloogilisi, majandus-, sotsiaalseid, kaubanduslikke ja keskkonnaaspekte;

b) kehtestada kalavarude kaitset ja kalanduse korraldamist ning arengut käsitleva riikliku poliitika väljatöötamise ning rakendamise põhimõtted ja kriteeriumid;

c) teavitada ja abistada riike kohuseteadliku kalanduse korraldamisel selleks vajaliku seadusloome ja institutsionaalsete raamide kehtestamisel või täiustamisel;

d) juhendada nii siduvate kui ka vabatahtlike rahvusvaheliste kokkulepete ja muude õigusaktide formuleerimist ja rakendamist;

e) aidata kalandusressursside kaitsel ja kalanduse korraldamisel ning arendamisel kaasa tehnika-, finants-ja muud laadi koostööle;

f) aidata kaasa, kindlustamaks inimesi toiduga ja parandamaks toidu kvaliteeti, lähtudes elanike toiduvajadusest;

g) aidata kaitsta vee elusressursse ja neid ümbritsevat keskkonda ning rannavööndit;

h) aidata vastavuses rahvusvaheliste eeskirjadega kaasa kala- ja kalatoodete kaubandusele, tekitamast nimetatud kaubandusele varjatud tõkkeid;

i) aidata kaasa teadusuuringutele, samuti kalandusega assotsieeruvate ökosüsteemide ja keskkonnafaktorite uuringutele;

j) tagada standardid kõigile kalanduses hõivatud isikutele.

3.1 Käesolevat koodeksit tuleb tõlgendada ja rakendada järgides ÜRO 1982. a mereõiguse konventsioonis sätestatud rahvusvahelise õiguse eeskirju. Nimetatud konventsioonist johtuvalt ei ole käesolevas koodeksis midagi, mis kahjustaks riikide rahvusvahelisest õigusest tulenevaid õigusi, jurisdiktsiooni ja kohustusi.

3.2 Käesolevat koodeksit tuleb tõlgendada ja rakendada:

a) viisil, mis on vastavuses kokkuleppega ÜRO (10. detsembri 1982. a) mereõiguse konventsiooni normide rakendamise kohta seoses vahelduva paiknevusega ja kaugele migreeruvate kalavarude kaitse ja korraldamisega;

b) vastavuses rahvusvahelise õiguse muude kohaldatavate normidega, kaasa arvatud rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevate kohustustega, kui riigid on need endale võtnud;

c) juhindudes 1992. a Cancuni deklaratsioonist, 1992. a Rio keskkonna- ja arengudeklaratsioonist ja ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil vastu võetud Agenda 21-st (eelkõige peatükist 17) ja muudest asjaomastest deklaratsioonidest ja rahvusvahelistest aktidest.

4.1 Kõik FAO liikmed ja mitteliikmed, kalapüügiüksused ja vastavad (sub)regionaalsed, ning ülemaailmsed nii valitsus- kui ka valitsusvälised organisatsioonid, samuti kõik kalandusressursside kaitse, korraldamise ja kasutamise ning kala- ja kalatoodete kaubandusega tegelevad isikud peaksid tegema koostööd käesoleva koodeksi põhimõtete ja eesmärkide järgimisel ja ellurakendamisel.

4.2 Vastavalt oma rollile ÜRO-s, kontrollib FAO käesoleva koodeksi järgimist ja rakendamist, jälgib selle toimet ning annab oma sekretariaadi kaudu aru kalanduskomiteele (COFI). Kõik riigid, nii FAO liikmed kui ka mitteliikmed, samuti vastavad rahvusvahelised valitsus- ja valitsusvälised organisatsioonid peaksid eelpool nimetatud toimingutes tegema aktiivset koostööd FAO-ga.

4.3 FAO võib selleks volitatud asutuste abil koodeksit täiustada, võttes arvesse kalanduses toimuvat arengut ja COFI aruandeid käesoleva koodeksi ellurakendamise kohta.

4.4 Riigid ja valitsus- ning valitsusvälised rahvusvahelised organisatsioonid peaksid tegema käesoleva koodeksi arusaadavaks kõigile kalanduses hõivatuile ning kus võimalik, tutvustama käesoleva koodeksi vabatahtliku aktsepteerimise ja kasutamise võimalusi.

5.1 Käesoleva koodeksi soovituste ellurakendamisel peaks eriti arvestama arengumaade võimalusi.

5.2 Saavutamaks koodeksis püstitatud eesmärke ja toetamaks nende efektiivset rakendamist, peaksid riigid, rahvusvahelised valitsus-, valitsusvälised- ning finantsorganisatsioonid osutama piisavat tähelepanu arengumaadele (eeskätt kõige madalama arengutasemega ja väikesaarte eriasjaoludele ja -tingimustele), andmaks finants- ja tehnilist abi, tehnoloogiat, väljaõppet ja tegema teaduslikku koostööd, tugevdades nii nende riiklikku kalandust ja osalemist avamere kalapüügis.

6.1 Riigid ja vee elusressursside kasutajad peavad kaitsma veeökosüsteeme. Õigus püüda kala sisaldab kohustust teha seda mõistlikult, tagades vee elusressursside efektiivse kaitse ja korraldamise.

6.2 Kalanduse korraldamine peaks tagama kalavarude kvaliteedi, mitmekesisuse ja vajalikes kogustes kättesaadavuse praegustele ja tulevastele põlvkondadele, et tagada toiduga varustamine, vaesuse leevendamine ja säästlik areng. Korraldamismeetmed peaksid tagama mitte üksnes püügiobjektiks olevaid liike, vaid ka samasse ökosüsteemi kuuluvaid, nendega kaasnevaid või püügiobjekti liikidest sõltuvaid liike.

6.3 Riigid peaksid vältima ülepüüki ja liigseid püügivõimsusi ning rakendama meetmeid selleks, et püügivõimsus oleks vastavuses kalavaru taastumisvõime ja selle säästliku kasutamisega. Riigid peaksid kaitsma populatsioone, kuni see on võimalik ja vajalik.

6.4 Kalanduse kaitset ja korraldamist puudutavad otsused peaksid põhinema parimal kättesaadaval teadusmaterjalil, võtma arvesse traditsioonilisi teadmisi kalavarudest ja nende paiknemisest, aga ka keskkonna-, majandus- ja sotsiaalseid faktoreid. Riigide prioriteediks peaks olema uuringud ja andmete kogumine, et täiustada teaduslikku ja tehnilist käsitlust kalandusest ning selle vastastikusest toimest ökosüsteemiga. Kuna veeökosüsteemid ületavad riigipiire, peaksid riigid edendama kahe- ja mitmepoolset teaduskoostööd.

6.5 Riigid, regionaalsed ja subregionaalsed kalandusorganisatsioonid peaksid parimat kättesaadavat teadusmaterjali arvesse võttes rakendama ulatuslikult ennetuslikku lähenemisviisi vee elusressursside kaitsel, korraldamisel ja kasutamisel, hoidmaks ja säilitamaks veeressursse ja -keskkonda. Adekvaatse teadusliku info puudumine ei tohi põhjustada püügiobjektideks olevate, nendega kaasnevate või sõltuvate ja püügiobjektideks mitteolevate liikide ning nende keskkonna kaitsmata jätmist.

6.6 Selleks, et säilitada looduse mitmekesisus, kaitsta populatsiooni struktuuri ja veekeskkonda ning tagada kala kvaliteet, tuleks arendada ja kasutusele võtta selektiivsed ja keskkonnaohutud püügivahendid ja -viisid. Seal, kus kasutatakse selektiivseid ja keskkonnaohutud püügivahendeid ja -viise, peab neid kalanduse kaitse- ja korraldusnõuete kehtestamisel tunnustama ja tähtsustama. Riigid ja veeökosüsteemide kasutajad peaksid vähendama raiskamist, püügiobjektiks mitteolevate liikide (nii kala kui ka teiste liikide) püüki ja toimet assotsieeruvatele ja sõltuvatele liikidele.

6.7 Kalapüüdmine, -käitlemine, -töötlemine ning kala ja kalasaaduste laialijaotamine peaks tagama toodete toiteväärtuse, kvaliteedi ja ohutuse, vähendama raiskamist ja viima miinimumini negatiivse toime keskkonnale.

6.8 Kriitilises seisundis olevad kala elupaigad mere ja mageveelistes ökosüsteemides, nagu märgalad, mangroovid, korallrifid, laguunid, turgutus- ja kudemisalad, peaksid olema kaitstud ja taastatud niipea kui võimalik ja seal, kus vajalik. Eriti hoolikalt tuleb kaitsta kalade elupaiku hävitamise, degradeerumise, saastamise ja muude kahjustavate inimmõjude eest, mis seavad ohtu kalavarude tervisliku seisundi ning eluvõime.

6.9 Riigid peaksid tagama, et kalanduse huvid, kaasa arvatud ressursi kaitse vajadus, oleks võetud arvesse rannavööndi kasutamisel, rannavööndi integreeritud korraldamisel, kavandamisel ja väljaarendamisel.

6.10 Riigid peaksid oma kompetentsi piires ja vastavuses rahvusvahelise õigusega regionaalsete ja subregionaalsete kalanduse kaitse- ja korraldamisorganisatsioonide ja -ühenduste abil tagama kaitse- ja korraldamisabinõude järgimise ning looma efektiivsed seire- ja kontrollimehhanismid kalapüügilaevade ja -abilaevade üle.

6.11 Väljastades kalapüügilaevadele ja -abilaevadele liputunnistused, peaksid riigid neid laevu korrapäraselt kontrollima, tagamaks käesoleva koodeksi nõuetekohase rakendamise. Riigid peaksid tagama, et laevade tegevus ei kahjustaks rahvusvahelise õigusega vastavuses rakendatud ja riigi, piirkonna, alapiirkonna ja maailma tasemel vastu võetud kaitse- ja korraldamisnõudeid. Riigid peaksid tagama, et nende lipu all sõitvad laevad koguksid ja esitaksid vajalikud kalapüügiandmed.

6.12 Riigid peaksid oma kompetentsi piires ja vastavuses rahvusvahelise õigusega tegema (sub)regionaalsel ja ülemaailmsel tasemel kalandusorganisatsioonide ja muude rahvusvaheliste kokkulepete või ettevõtmiste kaudu koostööd, et kaitsta kalavarusid ja korraldada kalandust, tagades kohuseteadliku kalapüügi ja vee elusressursside efektiivse kaitse kogu leviala ulatuses, kasutades seejuures sobivaid kaitsemeetmeid nii riikide jurisdiktsioonis kui ka väljaspool seda asuvaid piirkondi.

6.13 Riigid peaksid tagama, et riikliku õigusloomega lubatud ulatuses vastuvõetud otsused oleksid selged ja arusaadavad, samuti seda, et kiireloomulised küsimused saaksid lahendatud õigeaegselt. Riigid peaksid kaasama kalanduse korraldamisse ja arendamisse välislaene ning -abi ja õigusloome väljatöötamisse keskkonna-, tööstuse-, kalandustöötajad ja teised asjaomased organisatsioonid.

6.14 Kala- ja kalatoodete väliskaubanduses tuleks juhinduda WTO lepingu ja teiste vastavate riikide vaheliste lepetega kehtestatud põhimõtetest, õigustest ja kohustustest. Riiklik kala- ja kalatoodete kaubanduse poliitika, programmid ja praktika ei tohi seda pärssida, kahjustada keskkonda ega põhjustada negatiivset toimet ühiskonnale, seal hulgas inimese toitumisele.

6.15 Riigid peaksid tegema koostööd ning hoiduma konfliktidest. Kõik vaidlused tuleb lahendada õigeaegselt, rahumeelselt ja koostöövaimus vastavuses rahvusvaheliste lepetega või poolte vahel kokku lepitud viisil. Lahendamata vaidluse korral peaksid riigid jõudma esialgse praktilise leppeni, mis ei mõjuks negatiivselt vaidluse lahendamise lõpptulemusele.

6.16 Kuna on oluline, et kalurid ja kalakasvatajad mõistaksid kalavarude mõistliku kaitse ja korraldamise vajadust, peaksid riigid kujundama kohuseteadlikku kalandust hariduse leviku ja väljaõppe kaudu; samuti kaasama kalurid ja kalakasvatajad kalanduspoliitika kujundamisse ja elluviimisse, tõhustades nii käesoleva koodeksi rakendamist.

6.17 Riigid peaksid tagama, et kalapüügivahendid, -varustus, kalapüük ja sellega seotud tegevus võimaldaks ohutuid, tervislikke ja korralikke töö- ja elutingimusi ning vastaks rahvusvahelistele standarditele.

6.18 Tunnustades rannapüügi tähtsust, tagamaks inimesi töö, sissetuleku ja toiduga, peaksid riigid kaitsma kalurite ja kalanduses töötavate (eriti nende, kes püüavad kala elatuse hankimiseks) õigusi kindlale välja teenitud elatisele, võimaldades neile eelistatud juurdepääsu traditsioonilistele püügikohtadele ja -varudele riikliku jurisdiktsiooni alla jäävates vetes.

6.19 Riigid peaksid arvestama kalakasvatusega, sh kalakasvatusel põhineva kalandusega kui täiendava võimalusega suurendada sissetulekut ja mitmekesistada toitu. Selliselt toimides peaksid riigid tagama ressursside kohusetundliku kasutamise ja keskkonnale ning kohalikele kooslustele kahjulike mõjude miinimiseerimise.

7.1.1 Riigid ja kõik, kes on hõivatud kalanduse korraldamisega, peaksid asjakohast poliitikat, õigusloomet ja institutsionaalset raamistikku arvestades kasutama kalaressursse säästlikult. Pikaajaliseks kaitseks kohalikul, rahvuslikul, subregionaalsel ja regionaalsel tasandil vastu võetud kaitse- ja korraldamisabinõud peavad tuginema parimale kättesaadavale teadusmaterjalile ja tagama kalaressursside pikaajalise jätkuvõimelisuse, kalaressursside optimaalsele kasutamise ja kättesaadavuse nii praegustele kui ka tulevastele põlvkondadele. Neid eesmärke ei tohi kahjustada lühiajalised käsitlusviisid.

7.1.2 Riikliku jurisdiktsiooni alla jäävates piirkondades peaksid riigid määrama kalaressursside kasutamisest ja korraldamisest huvitatud kodumaised osapooled, nõustama neid ja kaasama nad koostööle kohuseteadlikusse kalandusse.

7.1.3 Piirialadel olevate, siirdekalade ja avamere kalavarude puhul seal, kus neid varusid kasutavad kaks või enam riiki, peaksid huvitatud riigid ning vajadusel ka kaldariigid tegema kalaressursside efektiivseks kaitseks ja korraldamiseks koostööd.

7.1.4 (Sub)regionaalses kalandusorganisatsioonis või -ühenduses peaksid olema esindatud riigid, kelle jurisdiktsiooni all leidub ressursse, samuti riigid, kellel on huvi kalapüügi või -ressursside vastu väljaspool rahvuslikku jurisdiktsiooni. Kui alapiirkonna või piirkonna kalapüüki reguleeriv organisatsioon või ühendus on pädev kehtestama kaitse- ja korraldamisabinõud, peaksid riigid, saades organisatsiooni liikmeks või osaliseks, tegema omavahelist koostööd ja aktiivselt osalema nende tegevuses.

7.1.5 Riik, kes ei ole alapiirkonna või piirkonna kalandusorganisatsiooni, -ühenduse liige või selles osaline, peaks sellegipoolest kooskõlas riikide vaheliste lepete ja õigusega tegema kalaressursside kaitsel ja korraldamisel koostööd, jõustades organisatsioonis või ühenduses vastu võetud kaitse- või korraldusmeetmeid.

7.1.6 Kalapüügist huvitatud valitsus- või valitsusväliste organisatsioonide esindajatel peaks olema võimalus osaleda (sub)regionaalsete kalandusorganisatsioonide ja -ühenduste koosolekutel vaatlejatena või mingil muul viisil, mis on vastavuses organisatsiooni protseduurireeglitega. Nimetatud esindajatele peaks olema võimalik juurde pääseda koosolekute protokollidele ja ülevaadetele, arvestades sealjuures dokumentidele juurdepääsu eeskirjadega.

7.1.7 Riigid peaksid omae volituste ja võimaluste piires tagama efektiivse seire, järelevalve ja kontrolli, et täita nii endi kui ka (sub)regionaalsete organisatsioonide või ühenduste poolt vastu võetud kaitse- ja korraldamismeetmeid.

7.1.8 Riigid peaksid kalavarude kaitse ja korraldamise efektiivsuse tagamisel rakendama liigse püügivõimsuse vältimise või kõrvaldamise meetmeid ja tagama kalaressursside säästlikku kasutamist arvestava püügikoormuse.

7.1.9 Riigid ja (sub)regionaalsed kalandusorganisatsioonid ja -ühendused peaksid tagama kalapüügi korraldamise mehhanismide ja sellega seotud otsustamisprotsessi läbipaistvuse.

7.1.10 Riigid ja (sub)regionaalsed kalandusorganisatsioonid ja -ühendused peaksid avalikustama kaitse- ja korraldamisabinõud ja tagama vajalike seaduste, eeskirjade ja muude ettekirjutuste kättesaadavuse. Tõhustamaks rakendatavate abinõude täideviimist ja saavutamaks nendele laialdasemat toetust, peaks põhjendused ja eesmärgid olema ressursi kasutajatele mõistetavad.

7.2.1 Et kalaressursside kaitse ja korraldamise peamine eesmärk on ressursi pikaajaline säästlik kasutamine, peaksid riigid ja (sub)regionaalsed kalapüügiorganisatsioonid ja -ühendused rakendama asjakohaseid, parimale kättesaadavale teaduslikule tõendusmaterjalile tuginevaid meetmeid varude säilitamiseks või taastamiseks, mis võimaldab maksimaalset säästlikku kasutamist, mille puhul on arvestatud keskkonna- ja majandusfaktoritega, sealhulgas ka arengumaade erinõuetega.

7.2.2 Sellised meetmed peaksid muu hulgas tagama, et:

b) ülemäärane püügivõimsus oleks välditud ja varude ekspluateerimine majanduslikult õigustatud;

c) kalapüügi ettevõtlust raamistavad majanduslikud tingimused soodustaksid kohuseteadlikku kalapüüki;

e) säilitatud oleks vee elukeskkonna ja ökosüsteemide mitmekesisus ja kaitstud ohustatud liigid;

f) kurnatud varud saaksid taastuda või seal, kus otstarbekas, tuleks neid aktiivselt taastada;

g) inimtegevuse ebasoodus mõju ressursside keskkonnale oleks kindlaks määratud ja kus otstarbekohane, korrigeeritud;

h) reostus, jäätmed, tagasiheitmine, püük kaotsiläinud või mahajäetud püünistega, soovimatute liikide, nii kala kui ka teiste vee liikide püük ja toime kaasnevatele ja sõltuvatele liikidele oleks viidud miinimumini, arendades välja ja võttes kasutusse selektiivseid, keskkonnahoidlikke ja ökonoomseid püügivahendeid ja -viise.

7.2.3 Riigid peaksid hindama keskkonnafaktorite toimet püügiobjekti varudele ja samasse ökosüsteemi kuuluvatele liikidele või nendega kaasnevatele või neist sõltuvatele liikidele ning peaksid välja selgitama ökosüsteemi populatsioonidevahelised suhted.

7.3.1 Efektiivse kalapüügi korraldamine peaks keskenduma püügiobjekti varule tervikuna kogu levila ulatuses ja võtma arvesse piirkonnas kehtestatud väljapüügi kogust ja bioloogilist ühtsust, samuti muid kalavaru bioloogilisi omadusi, määratlemaks muu hulgas kalavaru levikuala ja piirkonda, milles kulgeb selle migreerumisteekond elutsükli vältel.

7.3.2 Et kaitsta ja korraldada piirialade vahelduva paiknevusega, kaugele migreeruvaid ning avamere kalavarusid kogu leviala ulatuses, peaksid riikide ja (sub)regionaalsete kalandusorganisatsioonide ning -ühenduste kehtestatud kaitse- ja korraldamismeetmed olema omavahel kooskõlas, ühtlasi järgides asjaosaliste riikide õigusi, volitusi ja huve.

7.3.3 Kaugele ulatuvad kalapüügi korraldamise eesmärgid peavad kajastuma tegelikus korralduses, formuleerituna kalapüügi korralduskavadeks või teisteks korraldamistoiminguteks.

7.3.4 Riigid ja (sub)regionaalsed kalandusorganisatsioonid ja -ühendused peaksid edendama riikidevahelist koostööd kõigis kalapüügiküsimustes, samuti koguma ja vahetama infot ning tegema kalandusuuringuid.

7.3.5 Kui riigid kavandavad kalapüügiga mittetegeleva organisatsiooni tegevust, mis võib mõjutada kompetentse (sub)regionaalse kalandusorganisatsiooni või -ühenduse kaitse- ja korraldamiskavu, peaksid nad viimasega konsulteerima ja võimalusel tema seisukohti arvestama.

7.4.1 Kaitse- ja korraldamiskavade jõustamisel tuleks kalavarude hetkeseisu ja pakutavate meetmete hindamisel võtta arvesse parim kättesaadav teaduslik tõendusmaterjal.

7.4.2 Tuleks toetada kaitse ja korraldamise huvides tehtavaid teaduslikke ressursi-, kliima-, keskkonna- ja sotsiaalmajanduslikke uuringuid. Uuringute tulemused peavad olema asjaosalistele kättesaadavad.

7.4.3 Tuleks uurida kalapüügi alternatiivsete valikute tegemisest johtuvaid kulutusi, kasu ja mõju, eeskätt ülemäärase kalapüügi võimsuse ja püügikoormuse osas.

7.4.4 Riigid peaksid koguma kooskõlas rahvusvaheliste standardite ja praktikaga põhjaliku ja usaldusväärse statistika ning tegema analüüsima väljapüügi ja püügikoormuse kohta. Andmeid tuleb regulaarselt uuendada ja kontrollida. Andmeid peab koguma ja levitama kooskõlas konfidentsiaalsusnõuetega.

7.4.5 Selleks, et arendada säästavat kalandust ja saavutada sotsiaalsed ja majanduslikud eesmärkid, tuleks infot kogudes ja analüüsides selgitada piisavalt andmeid sotsiaalsete, majandus- ja institutsiooniliste faktorite kohta.

7.4.6 Riigid peaksid vormistama andmed kalapüügi kohta ja muud (sub)regionaalsete kalapüügiorganisatsioonide ja -ühenduste haldusalasse jäävate kalavarude kohta riikide vahel kokkulepitud formaadis ja tegema need õigeaegselt kättesaadavaks vastavale organisatsioonile või ühendusele. Varude puhul, mis on enam kui ühe riigi jurisdiktsiooni all ja mille jaoks ei ole organisatsiooni ega ühendust, peaksid riigid jõudma andmete kogumise ja vahetamise mehhanismis ühisele kokkuleppele

7.4.7 (Sub)regionaalsed kalapüügiorganisatsioonid või -ühendused peaksid koguma andmeid ja tegema need õigeaegselt ja kokkulepitud formaadis kättesaadavaks kõigile organisatsioonide liikmetele ja teistele huvitatud osalistele, järgides selleks vajalikke konfidentsiaalsusnõudeid.

7.5.1 Et kaitsta vee elusressursse ja säilitada veekeskkonda, peaksid riigid nende kaitsel, korraldamisel ja kasutamisel ennetama võimalikke probleeme. Adekvaatse teadusliku info puudumine ei tohi põhjustada kaitse- ja korraldusabinõude rakendamata jätmist või edasilükkamist.

7.5.2 Probleemide ennetamisel peaksid riigid arvesse võtma ka ebamäärase info kalavarude suuruse ja produktiivsuse kohta, lähtuma kalavaru seisundi kohta käivatest soovitustest, tööndusliku suremuse tasemest, jaotumisest ning püügitegevusest, sh püütud kala tagasi vetteheitmisest, mõjust püügiobjektideks mitteolevatele, kaasnevatele või sõltuvatele liikidele, samuti sotsiaalmajanduslikest ja keskkonnatingimustest.

7.5.3 Riigid ja (sub)regionaalsed kalapüügiorganisatsioonid ja -ühendused peaksid parimale olemasolevale teaduslikule tõendusmaterjalile tuginedes esitama muu hulgas:

c) erisoovitused kalavaru väljapüügi kontrollnumbrite kohta ja tegevusjuhised nende ületamise korral;

d) erisoovitused kalavaru kasutamise piirnormide kohta ja tegevusjuhised nende ületamise korral. Piirnormini jõudmisel tuleb rakendada kokkulepitud piiranguid.

7.5.4 Uudse või uurimusliku kalapüügi puhul peaksid riigid nii kiiresti kui võimalik kehtestama hoiatuslikud kaitse- ja korraldamismeetmed, sh väljapüügi- ja püügikoormuse piirangud, mis peaksid jääma jõusse nii kauaks, kuni on piisavalt andmeid varude eluvõimelisuse kohta. Seejärel tuleks rakendada püüginõuded, mis otstarbekuse korral võimaldaksid kalapüügi järkjärgulist suurendamist.

7.5.2 Kui mingi loodusnähtus kahjustab vee elusressursse, peaksid riigid kehtestama kaitse- ja korralduskavad, et hoida ära veelgi suuremat, kalapüügi mõjust põhjustatud kahjustavat toimet. Riigid peaksid kehtestama kiirendatud korras kaitsemeetmed ka siis, kui püügitegevus kujutab endast tõsist ohtu ressursside eluvõimelisusele. Erandkorral rakendatavad abinõud peaksid olema ajutised ja tuginema parimal kättesaadaval teaduslikul tõendusmaterjalil.

7.6.1 Riigid peaksid tagama, et lubatud kalapüügi tase vastaks kalavarude seisundile.

7.6.2 Riigid peaksid garanteerima, et ühelgi laeval poleks lubatud püüda kala seni, kuni talle pole selleks vastavalt avamere rahvusvahelisele õigusele või riiklike seadustega rahvusliku jurisdiktsiooni alla jäävatel alade õigusele luba antud.

7.6.3 Lubatust suuremate püügivõimsuste korral tuleks kalavarude säilitamise huvides vähendada kalapüüki, tagades kalurite tegutsemine kohuseteadlikku kalandust soosivates majandustingimustes. Korrapäraselt peaks seirama kalalaevastike kalapüügivõimsusi.

7.6.4 Olemasolevate püügivahenditest, -võtetest ja -praktikatest tuleks saada selge ülevaade ning keelata nende püügivahendite, -võtete ja -praktikate kasutamine, mis ei vasta kohuseteadlikule kalapüügile, ning asendada need alternatiividega. Tähele peab panema nimetatud meetmete mõju kalapüügi kogukondadele ja nende ressurssikasutamise suutlikkusele.

7.6.5 Riigid ja kalandusorganisatsioonid ja -ühendused peaksid reguleerima kalapüüki tekitamata konflikte erinevaid laevu, püüniseid ja püügiviise kasutavate kalurite vahel.

7.6.6 Võttes vastu otsuseid kalavarude kasutamise, kaitse ja korraldamise kohta, tuleks kooskõlas riiklike seaduste ja regulatsioonidega panna tähele ka nii ajalooliselt väljakujunenud praktikat kui ka endale kala püüdes elatist hankivate elanike ja kalapüügi kogukondade vajadusi ja huve.

7.6.7 Alternatiivsetele kaitse- ja korraldamisabinõusid hinnates tuleks arvestada nende ökonoomsust ja sotsiaalset toimet.

7.6.8 Kaitse- ja korraldamiskavade tõhususe ja võimalike vastastikuste mõjutuste väljaselgitamiseks tuleks teha pidevaid vaatlusi. Vajadusel tuleks kalavarude korraldamis- ja kaitsemeetmeid muuta või tühistada.

7.6.9 Riigid peaksid rakendama meetmeid, et vähendada jäätmeid, püütud kala tagasi vette heitmist, püüki kaotsiläinud või mahajäetud püünistega, püügiobjektiks mitte olevate liikide (nii kala kui ka teiste veeorganismide) püüki ja negatiivseid mõjusid kaasnevatele ning sõltuvatele, iseäranis ohustatud liikidele. Vajaduse korral võiks reguleerida kala suurust, võrgusilma ja püünise suurust, tagasiheitmist, keeluaega ja -piirkonda, samuti valikpüüki, seda eriti väikepüügi tsoonides. Vajadusel peab kaitsma noorjärke ja kudejaid. Riigid ja (sub)regionaalsed kalandusorganisatsioonid ning -ühendused peaksid välja arendama ja võtma kasutusele selektiivsed, keskkonnahoidlikud ja ökonoomsed püünised ja püügivõtteid.

7.6.10 Riigid ja (sub)regionaalsed kalandusorganisatsioonid ja -ühendused peaksid võimu piires kehtestama meetmed lubatust rohkem välja püütud ja selle ohus olevate ressursside elujõu ja kalapüügi või muu inimtegevusega kahjustatud mõjustatud kriitiliste elupaikade taastamiseks.

7.7.1 Riigid peaksid tagama, et nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil oleks sätestatud kalaressursi kaitse ja kalanduse korraldamise seadustik ning toimiks kalandusasutus.

7.7.2 Riigid peaksid kehtestama õigusaktid, mis lubavad kehtivate kaitse- ja korraldamisnõuete eiramisel kalapüügiõiguse andmisest keelduda, seda ära võtta või peatada.

7.7.3 Riigid peaksid vastavuses riiklike seadustega jõustama kalanduse seire, kontrolli ja järelevalve seadused ning vajadusel kasutama välisvaatlejaid, inspekteerimist ja laevade seiresüsteeme. Kus võimalik, peavad (sub)regionaalsete kalandusorganisatsioonid ja -ühendused vastavalt kokku lepitud protseduuridega seda praktiseerima.

7.7.4 Riigid ja (sub)regionaalsed kalandusorganisatsioonid ja -ühendused peaksid kokku leppima nimetatud organisatsioonide finantseerimises, pidades silmas ka kalapüügist saadavat tulu ja riikide võimalusi finants- ja muudeks toetusteks. Kus kohane ja võimalik, peaksid organisatsioonid ja ühendused seadma eesmärgiks tulla toime kalanduse kaitseks, korraldamiseks ja teadusuuringuteks tehtavate kulutustega.

7.7.5 Riigid, kes on liikmesmaadeks või osalisteks (sub)regionaalsetes kalandusorganisatsioonides ja -ühendustes, peaksid rakendama rahvusvaheliselt kokku lepitud ja nimetatud organisatsioonides või ühendustes vastu võetud kaitse- ja korraldusmeetmeid ning vastavalt rahvusvahelisele õigusele vältima nende mitteliikmesmaade või mitteosaliste lipu all sõitvate laevade tegevust, mis kahjustab nende organisatsioonide või ühenduste kehtestatud kalaressursside kaitset ja korraldamist.

8.1.1 Riigid peaks tagama selle, et nende jurisdiktsiooni alla jäävates vetes toimuks üksnes nende poolt lubatud kalapüük, ja et seda kalapüüki tehtaks kohuseteadlikult.

8.1.2 Riigid peaksid pidama regulaarselt uuendatavat registrit väljastatud kalapüügilubade kohta.

8.1.3 Riigid peaksid kooskõlas rahvusvaheliste standardite ja praktikaga pidama nende poolt lubatud kalapüügi kohta statistilist andmebaasi.

8.1.4 Riigid peaksid kooskõlas rahvusvahelise õigusega tegema (sub)regionaalsete kalandusorganisatsioonide või -ühenduste kaudu koostööd, et kehtestada kalapüügi ja sellega seotud tegevuse seire, järelevalve ja kontroll rahvuslikust jurisdiktsioonist väljapoole jäävates vetes.

8.1.5 Riigid peaksid tagama, et kalapüügis hõivatud järgiksid kõiki tervishoiunõudeid ja ohutusstandardeid. Standardid peavad vastama vähemalt rahvusvahelistele töö ja teenistuse kokkulepete miinimumnõuetele.

8.1.6 Riigid peaksid kas individuaalselt, koos teiste riikidega või asjasse puutuvate rahvusvaheliste organisatsioonidega integreerima kalapüügi mereotsingute ja -päästesüsteemidesse.

8.1.7 Riigid peaksid haridus- ja õppeprogrammide kaudu tõstma kalurite haridustaset, oskusi ja kvalifikatsiooni.

8.1.8 Riigid peaksid pidama kalurite registrit, kust saab infot teenistuse, kvalifikatsiooni, kompetentsuse ja väljastatud sertifikaatide kohta.

8.1.9 Riigid peaksid kehtestama õigusnormid, mis keelavad või peatavad väära tegevuse eest süüdimõistetud kalalaevade kaptenitele ja ohvitseridele teenistuses olemise.

8.1.10 Vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide abil peaksid riigid tagama, et harimise ja väljaõppe kaudu saaksid kõik kalanduses hõivatud info käesoleva koodeksi tähtsamate normide ja rahvusvaheliste konventsioonide kohta, samuti kohuseteadliku kalapüügi tagamiseks oluliste keskkonna- ja muude kohaldatavate standardite kohta.

8.2.1 Lipuriigid peaksid pidama registreid laevade kohta, kellele on antud õigus kanda lippu ja püüda kala. Registris peab esitama laeva tehnilised andmed, info laeva omaniku ja kalapüügiloa kohta.

8.2.2 Lipuriigid peaksid tagama, et ükski nende lipu kandmise õigusega kalalaev ei püüa kala avamerel ega teiste riikide jurisdiktsiooni alla jäävates vetes seni, kuni talle pole selleks pädev ametiasutus väljastatud laevaregistri tunnistuse ja kalapüügiloa.

8.2.3 Kalapüügilaevad, millel on lubatud püüda kala avamerel ja teiste riikide jurisdiktsiooni alla jäävates vetes, peaksid olema tähistatud FAO poolt välja töötatud rahvusvahelise tähistamissüsteemidega.

8.2.4 Kalapüünised peaksid olema tähistatud vastavalt riigi ettekirjutustele, tegemaks kindlaks püünise omanikku. Püüniste tähistamisnõuete osas peab juhinduma rahvusvahelisest püüniste tähistamissüsteemist.

8.2.5 Lipuriigid peaksid tagama kalalaevade ja kalurite jaoks ette nähtud ohutusnõute järgimise vastavalt rahvusvahelistele konventsioonidele, seadustikule ja soovituslikele juhenditele. Riigid peaksid kehtestama ohutusnõuded nendele väikelaevadele, mida ei reguleeri rahvusvahelised konventsioonid, koodeksid ega soovituslikud juhenditele.

8.2.6 Avamerel kalalaevade poolt rahvusvaheliste kaitse ja korraldamise abinõude järgimisele kaasaaitamise kokkuleppes mitteosalevaid riike peaks õhutama kokkulepet tunnustama ja vastu võtma kokkuleppe norme toetavaid seadusi ja määrusi.

8.2.7 Riigid peaksid tunnistama vastavalt riiklikele seadustele õiguserikkumiseks nende lipu all seilavate kalalaevade tegevuse, kes on rikkunud üldisi kalakaitse ja kalanduse korraldamise tavasid. Rikkumiste korral kohaldatavate sanktsioonide rangus peaks olema võrdne efektiivsusega, mida saavutatakse meetmete järgimisel ja rikkumiste ärahoidmisel ning õigusrikkujatelt tuleks konfiskeerida ebaseadusliku tegevusega saadud tulu. Tõsiste rikkumiste puhul võib kalapüügiõiguse andmisest keelduda või antud õigus tühistada.

8.2.8 Lipuriigid peaksid kaasa aitama, et omanikud ja prahtijad saaksid vajadusel kindlustushüvitust. Omanikud ja prahtijad peaksid hoolt kandma kindlustustagatise eest, et kaitsta laevameeskonda ja selle huve ning olema valmis kolmandate osaliste kahjude ja kahjustuste hüvitamiseks ning omaenda kaitseks.

8.2.9 Lipuriigid peaksid tagama laeva meeskonnaliikmetele õiguse naaseda kodumaale, juhindudes meresõitjate repatriatsiooni konventsioonis (revideeritud) aastast 1987 (nr 166) esitatust.

8.2.10 Õnnetuse korral peaks kalalaeva lipuriik esitama õnnetusjuhtumi üksikasjad laeval olnud kodanike riigile. Info tuleks võimaluse korral edastada rahvusvahelisele meresõiduorganisatsioonile.

8.3.1 Kooskõlas riikidevahelise õiguse, kokkulepete ja korraldustega peaksid sadamariigid aitama teisi riike saavutada käesoleva koodeksiga seatud eesmärke. Sadamariigid peaksid andma teistele riikidele üksikasjalikku teavet koodeksis kehtestatu kohta. Abinõusid rakendades ei tohi sadamariik formaalselt ega faktiliselt diskrimineerida ühegi teise riigi laevu.

8.3.2 Sadamariigid peaksid kooskõlas riiklike seadustega ning rahvusvahelise õigusega tagama lipuriikidele abi, kui kalapüügilaev on omal vabal tahtel sadamariigi sadamas või kaldast eemal asuvas terminalis ja kui selle laeva lipuriik palub sadamariigilt kaasabi (sub)regionaalsete või globaalsete kaitse- ja korraldamisabinõude või rahvusvaheliselt kokkulepitud miinimumstandarditega reostuse ärahoidmiseks ning ohutuse, tervise ja töötingimuste tagamiseks kalalaeval.

8.4.1 Riigid peaksid tagama, et kala püüdes juhindutaks Rahvusvahelise Meresõidu Organisatsiooni kokkupõrgete vältimise eeskirjadest ja mereliikluse, merekeskkonna kaitse ja kalapüüniste kahjustamisest või kaotamisest hoidumise nõuetest.

8.4.2 Riigid peaksid ära keelama lõhke- ja mürkainete ning muude ressurssi hävitavate püügiviiside kasutamise.

8.4.3 Riigid peaksid tegema kõik, et kogutaks infot kalapüügi, püütud kala ja teiste mereorganismide tagasiheitmiste kohta, hindamaks kalavarusid ja andmaks need edasi vastavatele asutustele nende poolt kehtestatud viisil. Riigid peaksid, niivõrd kui see on võimalik, käivitama vaatluse ja inspekteerimise, et aidata kinni pidada kehtsestatud nõuetest.

8.4.4 Riigid peaksid majandustingimusi arvesse võttes aitama kaasa otstarbekohaste tehnoloogiate evitamisele, et paremini kasutada ja käidelda saaki.

8.4.5 Koos tööstusrühmitustega peaksid riigid igati soodustama tagasiheitmist vähendavate tehnoloogiate ja ekspluatatsioonimeetodite väljaarendamist ja kasutuselevõtmist. Tagasiheitmist põhjustavate kalapüüniste ja püügiviiside kasutamist ei tohi heaks kiita, eelistama peab püügivahendeid ja -viise, mis suurendavad väljapüütud kala ellujäämist.

8.4.6 Riigid peaksid üheskoos töötama välja tehnoloogiaid, materjale ja ekspluatatsioonimeetodeid, mis vähendaksid kalapüüniste kaotamise ja kaotatud ning mahajäetud püünistega tekitatud kahju.

8.4.7 Riigid peaksid hoolt kandma selle eest, et enne, kui mingis piirkonnas juurutada uusi tööstusliku püügi vahendeid, -viise ja -operatsioone, oleks läbi viidud elupaiga häirimisega kaasnevate mõjutuste hindamine.

8.4.8 Arvestada tuleks kalapüügivahenditest tulenevaid sotsiaalseid- ja keskkonnamõjusid, eriti mõjusid looduse mitmekesisusele ja rannikuala kalapüügi kogukondadele.

8.5.1 Riigid peaksid nõudma kalapüüniste, püügimeetodite ja praktika selektiivsust, et vähendada jäätmeid, tagasiheitmist, püügiobjektiks mitteolevate liikide, nii kala kui teiste mereorganismide, püüki ning toimet kaasnevatele ja sõltuvatele liikidele. Vajalike määrustega sätestatut ei tohi tehniliste vahendite abil eirata. Seoses sellega peaksid kalurid tegema koostööd selektiivsete kalapüüniste ja püügimeetodite väljaarendamiseks. Riigid peaksid hoolt kandma selle eest, et info uutest nõuetest ning tehnoloogiatest oleks kõigile kaluritele kättesaadav.

8.5.2 Et parandada selektiivsust, peaksid riigid seaduste ja määruste väljatöötamisel võtma arvesse tööstusele kättesaadavate selektiivsete püüniste, püügiviiside ja strateegiate ulatust.

8.5.3 Riigid ja vastavad institutsioonid peaksid tegema koostööd, et arendada välja kalapüüniste selektiivsust, püügiviise ja strateegiat käsitlevate teadusuuringute jaoks standardne tehnoloogia.

8.5.4 Soosida tuleks kalapüüniste selektiivsust, püügiviise ja -strateegiat käsitlevates teadusuuringutes, uuringutulemuste levitamises ja tehnoloogia üleandmises tehtavat rahvusvahelist koostööd .

8.6.1 Riigid peaksid töötama välja energiasäästlikuma kalanduse standardid ja juhendid.

8.6.2 Riigid peaksid seoses energia optimeerimisega edendama kalandussektori tehnoloogiaid ja motiveerima omanikke, prahtijaid ja kalapüügilaevade töö korraldajaid paigaldama laevadele energia optimeerimisseadmeid.

8.7.1 Riigid peaksid sisse viima ja jõustama seadusi ning määrusi, mille aluseks on laevadelt reostuse ärahoidmise konventsioon (1973. aasta, täiendatud protokolliga 1978. aastast (MARPOL 73/78)).

8.7.2 Omanikud, prahtijad ja kalapüügilaevade töö korraldajad peaksid hoolt kandma selle eest, et nende laevad oleksid varustatud MARPOL 73/78 nõutavate seadmetega ja vajaliku laevaklassid pardakompaktori ja tuhastusseadmega, et töödelda jäätmeid, prügi ning muid laeval tekkivaid jäätmeid.

8.7.3 Omanikud, prahtijad ja kalapüügilaevade töö korraldajad peaksid nõuetekohase varumispraktikaga viima miinimumini potentsiaalsete jäätmete pardalevõtmise.

8.7.4 Kalapüügilaeva meeskond peaks hästi tundma õlijääkide hoidmise ja jäätmete ning prügi käitlemis- ning ladustamisprotseduure, et jääkainete merreheitmisel mitte ületada MARPOL 73/78 kehtestatud määrasid.

8.8.1 Riigid peaksid kehtestama heitgaasides ohtlike ainete vähendamise standardid ja eeskirjad.

8.8.2 Omanikud, prahtijad ja kalapüügilaevade töö korraldajad peaksid varustama laevad osoonikihti kahjustavate kiirguste vähendamise seadmetega. Kalapüügilaevade meeskonnaliikmed peaksid olema pardamasinate vilunud kasutajad ja hooldajad.

8.8.3 Pädevad võimuasutused peaksid seadma tingimuseks kalapüügilaevade külmutussüsteemides kloor-floorsüsinik (CFC) ja selliste ainete, nagu hüdrokloor-floorsüsinike (HCFC) kasutamise järkjärgulise vältimise ja informeerima nimetatud tingimustest ja nende järgimisest laevaehitustööstuses ja kalapüügis hõivatuid.

8.8.4 Kalapüügilaevade omanikud ja töö korraldajad peaksid olemasolevatel laevadel CFC ja HCFC alternatiivsete jahutusvahendite vastu välja vahetama ja asendama alternatiividega tulekustutussüsteemides kasutatavad haloonid. Alternatiivid peaksid olema kasutusel kõigi uute kalapüügilaevade spetsifikatsioonides.

8.8.5 Riigid, omanikud, prahtijad, kalapüügilaevade töö korraldajad ja kalurid peaksid järgima CFC, HCFC ja haloonide hoidmisel rahvusvahelisi eeskirju.

8.9.1 Riigid peaksid sadamate ja maaletoomiskohtade projekteerimisel ja ehitamisel võtma arvesse järgnevat:

a) tagama ohutud kalapüügilaevade sadamad ja laevade, müüjate ja ostjate teenindamisrajatised;

b) tagama vajalikud sanitaar- ja värske veega varustamise seadmed;

c) kavandama jäätmehoidmissüsteemid, õlide ja õlijääkide ning kalapüüniste hoiukohad;

d) miinimeerima kalandustegevusest ja välistest allikatest tulenevat reostust;

e) ette valmistama erosiooni ja ummistumist vältiv tegevus.

8.9.1 Riigid peavad rajama kalapüügilaevadele sadamapaikade valimiseks ja kordaseadmiseks institutsionaalse võrgu, mis võimaldaks rannavööndi korraldamise eest vastutavate ametiasutuste ja -isikute nõustamist.

8.10.1 Riigid peavad tagama Rahvusvahelise Meresõidu Organisatsiooni poolt välja antud standardite ja juhendide järgitavuse ülearuste, kaldast eemal paiknevate rajatiste eemaldamise kohta. Riigid peavad hoolt kandma ka selle eest, et enne asjaomaste ametiasutuste poolt rajatiste ja muude tehismaterjalide mahajätmise kohta otsuste tegemist peetakse nõu selleks pädevate ametiasutustega.

8.11.1 Riigid peaksid seal, kus kohane kaitsma kala asurkondi ja kasutama kalapüügil kooskõlas navigatsiooniohutuse eeskirjadega merepõhjal, sellest ülalpool või veepinnal tehisrajatisi. Rajatiste kasutamist, samuti teadusuuringuid nende toime kohta mere elusressurssidele ja keskkonnale tuleks igati soodustada.

8.11.2 Riigid peaksid hoolt kandma selle eest, et tehisriffide rajamiseks kasutatavate materjalide ja nende geograafilise asupaiga valikul järgitakse keskkonna- ja navigatsiooniohutuse konventsioonidega sätestatud rahvusvahelisi ettekirjutusi.

8.11.3 Kaldavööndi korraldamiskavades peavad riigid fikseerima tehisriffide ja kala agregatsiooniseadmete korraldamissüsteemid, mis peaksid riffide ja seadmete väljaehitamisel ja laiendamisel arvestama kalurite, kaasa arvatud rannakalurite huve ja heakskiitu.

8.11.4 Riigid peaksid tagama kartograafiliste ülestähenduste ja navigatsioonikaartide eest vastutavate ametiasutuste, samuti kohaste keskkonnaasutuste informeerimise enne tehisriffide või kala agregatsiooniseadmete püstitamist või eemaldamist.

9.1.1 Riigid peaksid looma nõuetekohase seadustiku ja haldusraamistiku, et aidata kaasa kohuseteadliku akvakultuuri arendamisele.

9.1.2 Riigid peaksid arendama ja korraldama akvakultuuri, samuti andma parimal kättesaadaval teaduslikul infol põhineva eelhinnangu selle kohta, kuidas akvakultuuri arendamine võiks mõjuda geneetilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemi terviklikkusele.

9.1.3 Riigid peaksid välja töötama akvakultuuri arengustrateegia ja plaanid ning neid regulaarselt kaasajastama, tagamaks akvakultuuri ökoloogiliselt säästev areng ja võimaldamaks akvakultuuri arenguressursside ratsionaalne kasutamine.

9.1.4 Riigid peaksid hoolitsema selle eest, et akvakultuuri areng ei kahjustaks kohalike kogukondade säilitamist ja juurdepääsu kalapüügikohtadele.

9.1.5 Riigid peaksid kehtestama tõhusad akvakultuuri eriprotseduurid, et anda nõuetekohane keskkonnahinnang ja teha seiret, ennetamaks kahjulikke ökoloogilisi muutusi ja nendega seotud vee ammutamisest, maa kasutamisest, heitvete väljavoolust, mürkide ja kemikaalide kasutamisest ning muust akvakultuurialasest tegevusest põhjustatud majanduslikke ja sotsiaalsed tagajärgi.

9.2.1 Riigid peaksid kaitsma piiri ületavaid vee-ökosüsteeme, toetades kohuseteadliku akvakultuuri praktiseerimist rahvusliku jurisdiktsiooni piires ja koostöö raames.

9.2.2 Riigid peaksid vastavuses rahvusvahelise õigusega ja naaberriike respekteerides korraldama kalaliikide valikut, akvakultuuri tegevuspaikade leidmist ja selle tegevust, kahjustamata piiritaguseid vee-ökosüsteeme.

9.2.3 Riigid peaksid enne võõra päritoluga liikide asustamist piiriületavatesse vee-ökosüsteemidesse naaberriikidega nõu pidama.

9.2.4 Riigid peaksid üles ehitama andmebaasid ja infovõrgud, et koguda, vahetada ja levitada akvakultuuri-alast tegevust kajastavaid andmeid, soodustamaks koostööd akvakultuuri arengu kavandamisel riiklikul, (sub)regionaalsel ja globaalsel tasandil.

9.2.5 Riigid peaksid vajaduse korral tegema koostööd akvakultuuris kasutatud tootmisressursside toime jälgimiseks.

9.3.1 Riigid peaksid kaitsma geneetilist mitmekesisust ja säilitama veeliste koosluste ja ökosüsteemide terviklikkuse. Miinimumini tuleb viia võõra päritoluga liikide või akvakultuuri, kaasa arvatud kalakasvatuse tarbeks geneetiliselt muundatud varude sissetoomise kahjulikud mõjud. Seda eriti seal, kus on olemas suur võimalus võõra päritoluga liikide ja geneetiliselt muundatud varude levikuks nii teiste riikide jurisdiktsiooni all olevatesse kui ka päritoluriigi enda jurisdiktsiooni all olevatesse vetesse. Riigid peaksid viima miinimumini geneetiliste haiguste ja kalakasvatustest välja pääsenud kalade kahjuliku toime looduslikele varudele.

9.3.2 Riigid peaksid tegema koostööd, et välja töötada, kehtestada ja ellu rakendada rahvusvahelisi koodekseid ja praktikat veeorganismide sissetoomiseks ja ümberasustamiseks.

9.3.3 Riigid peaksid haiguste leviku ja looduslike ning aretatud varude vastaste riskifaktorite vähendamiseks rakendama sugukarja geneetilisel täiustamisel, mittekohalike liikide sissetoomisel, marja, larvide või kalamaimude, sugukala või muu elusmaterjali müümisel ja transportimisel vajalikke meetmeid. Selleks peaksid riigid soodustama vajalike tegevus- ja protseduurireeglite ettevalmistamist ja rakendamist.

9.3.4 Riigid peaksid soodustama vajalike protseduuride kasutamist sugukarja selekteerimiseks ning marja, larvide ja maimude produtseerimiseks.

9.3.5 Riigid peaksid seal, kus vajalik, soodustama teadusuuringuid ja edendama ohustatud liikide kasvatamise metoodikat, kaitsmaks, taastamaks ja suurendamaks nende varusid, pidades silmas vajadust kaitsta ohustatud liikide geneetilist mitmekesisust.

9.4.1 Riigid peaksid edendama kohuseteadliku akvakultuuri metoodikat ääremaade kogukondade, tootjate organisatsioonide ja kalafarmerite toetuseks.

9.4.2 Riigid peaksid edendama kalafarmerite ja nende ühenduste aktiivset osalemist kohuseteadliku akvakultuuri praktika väljaarendamisel.

9.4.3 Riigid peaksid igati soosima jõupingutusi, mis on suunatud selektiivsuse ja vastavate söötade, söödalisandite ning väetiste, kaasa arvatud sõnniku, kasutamise parandamisele.

9.4.4 Riigid peaksid soodustama kalakasvatuses efektiivsete hügieenimeetmete kasutamist ja vaktsineerimist. Samuti tuleks tagada teraapiliste vahendite, hormoonide, ravimite, antibiootikumide ja muude kalahaiguste vältimiseks ettenähtud kemikaalide ohutu, efektiivne ja minimaalne kasutamine.

9.4.5 Riigid peaksid reguleerima akvakultuuris tarvitatavate keskkonna- ja inimese tervisele ohtlike keemiliste tootmisressursside kasutamist.

9.4.6 Riigid peaksid nõudma, et jäätmete, nagu kalarapped, löga, surnud või haige kala, üleliigsed veterinaarravimid ja ohtlikud keemilised tootmisressurssid, käitlemisel ei seataks ohtu inimese tervis ega keskkond.

9.4.7 Riigid peaksid tagama akvakultuuri produktide toiduohutuse ja soosima toodete kvaliteedi parandamiseks tehtavaid jõupingutusi; eriti hoolikas peaks olema enne saagi võtmist, selle töötlemisel, toodete hoidmisel ja transportimisel.

10.1.1 Riigid peaksid jõustama vajaliku poliitilise, legaalse ja haldusraamistiku, et saavutada ressursside säästlik ja integreeritud kasutamine, võttes arvesse rannikuvööndi ökosüsteemide haprust, sealse loodusliku ressursi piiratust ning rannakalurite vajadusi.

10.1.2 Rannavööndi erinevaid kasutusviise arvestades peaksid riigid otsustamisel pidama nõu kalandussektori ja rannakalurite esindajatega ja kaasama nad rannavööndi planeerimisse ja arengutegevusse.

10.1.3 Riigid peaksid välja arendama institutsionaalse ja legaalse raamistiku, et määrata kindlaks rannavööndi ressursi võimalikud kasutusalad ja kontrollida ressursi kasutusse andmist, arvestades seejuures rannakalurite õigusi ja tavapäraseid tegevusi säästva arengu raames.

10.1.4 Riigid peaksid tegema kõik endast oleneva, et väldita konflikte kalandusressursside kasutajate vahel, samuti nende ja teiste rannavööndi kasutajate vahel.

10.1.5 Riigid peaksid kehtestama protseduurid ja mehhanismid kalandussektoris ning kalandusressursi kasutajate ning teiste rannavööndi kasutajate vahel tekkivate konfliktide lahendamiseks.

10.2.1 Riigid peaksid tõstma ühiskonna teadlikkust rannavööndi ressursside kaitse ja korraldamise vajalikkusest ja kaasama korraldusprotsessi kõik asjaosalised.

10.2.2 Et osutada abi rannavööndi ressursside jaotamist ja kasutamist puudutavate otsuste tegemisel, peaksid riigid edendama nende ressursside väärtuse hindamist, võttes arvesse majandus-, sotsiaalseid ja kultuurilisi faktoreid.

10.2.3 Rannavööndi korraldamisel peaksid riigid pöörama piisavat tähelepanu selles peituvatele riskidele ja ebamäärasustele.

10.2.4 Riigid peaksid vastavalt oma võimalustele rajama seiresüsteeme, et läbi viia rannavööndi keskkonnaseiret kui kaldavööndi üht korraldamisprotsessi, võttes arvesse füüsikalisi, keemilisi, bioloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid parameetreid.

10.2.5 Riigid peaksid rannavööndi korraldamise toetuseks edendama multidistsiplinaarseid teadusuuringuid, eriti keskkonna-, bioloogilistes, majandus-, sotsiaal- ja õiguslikes aspektides.

10.3.1 Riigid, kelle kaldavööndid üksteisega piirnevad, peaksid rannavööndi ressursside säästliku kasutamise ja keskkonnakaitse osas tegema koostööd.

10.3.2 Toimingute korral, millel võib olla kahjulik piire ületav mõju kaldavööndi keskkonnale, peaksid riigid:

a) tagama õigeaegse info, ja kui vähegi võimalik, siis ka eelnevalt teavitama negatiivse mõju alla sattuvaid riike;

b) pidama nende riikidega nõu nii aegsasti kui võimalik.

10.3.3 Riigid peaksid tegema koostööd regionaalsel ja subregionaalsel tasandil, et parandada rannavööndi korraldamist.

10.4.1 Riigid peaksid kinnitama kaldavööndi planeerimise, arendamise, kaitse ja korraldamisega tegelevate riiklike ametiasutuste vahelise koostöö ja koordineerimismehhanismid.

10.4.2 Riigid peaksid hoolt kandma selle eest, et kaldavööndit korraldavatel kalandussektori ametiasutustel oleksid selleks tehnilised võimalused ja finantsressursid.

11.1.1 Riigid peaksid tagama tarbijale õiguse saada ohutut ja tervislikku kala ning kalasaadusi.

11.1.2 Riigid peaksid kehtestama ja tagama efektiivse ohutuse ja kvaliteedisüsteemi, kaitsmaks tarbija tervist ja vältimaks kommertspettust.

11.1.3 Riigid peaksid kehtestama ohutuse ja kvaliteedi miinimumstandardid ja tagama nende efektiivse rakendamise kogu tööstuses. Riigid peaksid edendama FAO/WHO Codex Alimentarius Komisjoni kontekstis ja teiste asjaomaste organisatsioonidega ja ühendustega kokku lepitud kvaliteedistandardite kasutuselevõtmist.

11.1.4 Riigid peaksid tegema koostööd riiklike sanitaarnõuete ja sertifitseerimisprogrammide kooskõlastamiseks või vastastikuseks tunnustamiseks ja rajama vastastikku heaks kiidetud kontrolli- ja sertifitseerimisagentuurid.

11.1.5 Riigid peaksid kalandusressursside säästliku arendamise ja kasutamise riikliku poliitika formuleerimisel tõsiselt vaagima püügijärgse kalandussektori majanduslikku ja sotsiaalset osatähtsust.

11.1.6 Riigid ja asjaomased organisatsioonid peaksid sponsoreerima kalandustehnoloogiaid ja kalakvaliteeti käsitlevaid teadusuuringuid ning toetama kala püügijärgse käitlemise projekte, võttes seejuures arvesse nende projektide majanduslikku, sotsiaalset, keskkonnaalast ja toiteväärtuslikku toimet.

11.1.7 Riigid peaksid koostöö, arengu ning kohase tehnoloogiaga soodustamisega kandma hoolt selle eest, et kalatöötlemine, transportimine ja säilitamine oleksid keskkonnahoidlikud.

11.1.8 Riigid peaksid motiveerima kalatöötlejaid, -jaotajaid ja turustajaid:

a) vähendama püügijärgseid kadusid ja jäätmeid;

b) parandama kaaspüüki kohuseteadlikku kalandust praktiseerides;

c) kasutama säästlikult keskkonnaressursse, eriti vett, energiat ning puitu.

11.1.9 Riigid peaksid soodustama kala kasutamist toiduks ja pidevalt edendama kala tarbimist sobivatel viisidel.

11.1.10 Riigid peaksid tegema koostööd, aidates arengumaadel toota väärindatud tooteid.

11.1.11 Riigid peaksid hoolitsema selle eest, et riikidevaheline ja kodumaine kala- ja kalatoodete kaubandus oleks kooskõlas nõutava kaitse- ja korraldamismetoodikaga, parandades seejuures kaubaks mineva kala ja kalatoodete päritolu määratlemist.

11.1.12 Riigid peaksid hoolitsema selle eest, et püügijärgse tegevuse keskkonnamõjutused oleksid arvesse võetud vastavate seaduste, määruste ja poliitika väljatöötamisel, moonutamata seejuures turgu.

11.2.1 Käesoleva koodeksi norme tuleks tõlgendada ja rakendada kooskõlas WTO kokkuleppes sätestatud põhimõtete, õiguste ja kohustustega.

11.2.2 Rahvusvaheline kalakaubandus ei tohiks kahjustada kalanduse säästvat arengut ja vee elusressursside mõistlikku kasutamist.

11.2.3 Riigid peaksid hoolt kandma selle eest, et rahvusvahelist kalakaubandust mõjutavad meetmed oleksid arusaadavad, põhineksid võimaluse korral teaduslikul tõendusmaterjalil ning oleksid vastavuses rahvusvaheliselt heaks kiidetud reeglitega.

11.2.4 Riikide poolt vastu võetud inimeste ja loomade elu ja tervist, tarbijat ning keskkonda kaitsvad kalakaubandusmeetmed ei tohiks olla diskrimineerivad. Need peaksid olema vastavuses rahvusvaheliselt heaks kiidetud reeglitega, eriti sanitaars- ja fütosanitaarmeetmete rakendamise osas, ning WTO kokkuleppes tehnilistest barjääridest kehtestatud põhimõtete, õiguste ja kohustustega.

11.2.5 Riigid peaksid kalakaubandust jätkuvalt liberaalseerima ning kõrvaldama vastavuses WTO kokkuleppe põhimõtete, õiguste ja kohustustega tollimaksud, kvoodid ja mittetariifsed kitsendused,

11.2.6 Riigid ei tohiks otseselt ega kaudselt luua kaubandusele mittevajalikke või varjatuid tõkkeid, mis võiksid piirata tarbija vabadust pakkuja valikul või takistaks turule pääsemist.

11.2.7 Riigid ei tohiks nõuda turule pääsemise tingimusena juurdepääsu ressurssidele. See põhimõte ei välista võimalust riikidevaheliste kalapüügikokkulepete sõlmimiseks, mis sisaldavad norme ressurssidele juurdepääsu, kaubanduse, turgudele juurdepääsu, tehnoloogia ülekande, teadusuuringute, väljaõppe ja muude oluliste elementide kohta.

11.2.8 Riigid ei tohiks siduda turgudele juurdepääsu spetsiifilise tehnoloogia ostmise või muude saaduste müügiga.

11.2.9 Riigid peaksid tegema koostööd ohustatud liikidega kauplemist reguleerivate rahvusvaheliste kokkulepete järgimisel.

11.2.10 Riigid peaksid välja töötama rahvusvahelised kokkulepped elusisendite ostu-müügi kohta seal, kus esineb keskkonna kahjustamise risk importivale või eksportivale riigile.

11.2.11 Riigid peaksid tegema koostööd asjasse puutuvate rahvusvaheliste standardite järgimise ja täitmise edendamisel kalakaubanduses ning vee elusressursside kaitsel.

11.2.12 Riigid ei tohiks kahjustada vee elusressursside kaitset kaubandusliku või investeerimiskasumi saamise eesmärgil.

11.2.13 Riigid peaksid tegema koostööd selle nimel, et töötada välja rahvusvaheliselt aktsepteeritavad reeglid kalakaubanduse kohta vastavuses Maailma Kaubandusorganisatsiooni põhimõtete, õiguste ja kohustustega.

11.2.14 Riigid peaksid tegema koostööd ja osalema tähtsatel regionaalsetel ja mitmepoolsetel foorumitel, nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon, et tagada võrdõiguslik ja diskrimineerimisvaba kalakaubandus ning mitmepoolselt kokku lepitud kalanduse kaitseabinõudest kinnipidamine.

11.2.15 Riigid, sotsiaalabiaasutused, arengupangad ja teised asjaomased rahvusvahelised organisatsioonid peaksid hoolt kandma selle eest, et rahvusvahelise kalakaubanduse ja eksporttoodangu edendamise poliitika ja metoodika ei põhjustaks keskkonna halvenemist ega kahjustaks nende inimese õigust ja vajadust toituda, kelle jaoks kala on tervise ja heaolu tagamiseks otsustav ja kelle jaoks muud võrreldavad toiduallikad pole hinna või muude asjaolude tõttu kättesaadavad.

11.3.1 Rahvusvahelist kalakaubandust puudutavad seadused, määrused ja administratiivmenetlused peaksid olema arusaadavad, võimalikult lihtsad, selged ja vajaduse korral teaduslikul tõendusmaterjalil tuginevad.

11.3.2 Riigid peaksid kooskõlas riiklike seadustega hoolitsema selle eest, et kalakaubanduse seaduste ja määruste väljatöötamisse ja elluviimisse kaasataks nii tööstus-, keskkonnakaitse- kui ka tarbijaid esindavad grupid.

11.3.3 Riigid peaksid lihtsustama kalakaubanduse seadusi, määrusi ja ametkondlikke protseduure kahjustamata nende efektiivsust.

11.3.4 Kui mingi riik muudab teiste riikidega kalakaubandust mõjutavaid õigusnõudeid, peaks ta andma muudatustest mõjustatud riikidele ja tootjatele piisavalt infot ja aega selleks, et vajalikud muudatused protsessidesse ja protseduuridesse nõutaval viisil sisse viia. Sellega seoses oleks soovitav asjasse puutuvate riikidega läbi rääkida ja muudatuste elluviimise ajakava suhtes kokku leppida.

11.3.5 Riigid peaksid perioodiliselt revideerima rahvusvahelise kalakaubanduse seadusi ja määrusi nende sisseviimist põhjustanud tingimuste jätkumise või mitte jätkumise väljaselgitamiseks.

11.3.6 Riigid peaksid, nii palju kui võimalik, viima kooskõlla rahvusvahelises kalakaubanduses rakendatavad standardid vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud normidele.

11.3.7 Riigid peaksid koguma, levitama ja vahetama riiklike institutsioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu õigeaegset, korrektset ja asjakohast statistilist infot rahvusvahelise kalakaubanduse kohta.

11.3.8 Riigid peaksid operatiivselt teavitama huvitatud riike, WTO-d ja teisi asjasse puutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone rahvusvahelist kalakaubandust puudutavate seaduste, määruste ja ametkondlike protseduuride väljatöötamisest ja muutmisest.

12.1 Riigid peaksid tagama, et kalanduse korraldajatele ja teistele huvitatud osalistele oleks kättesaadavad usaldusväärsed teaduslikud põhjendused. Seetõttu peaksid riigid hoolt kandma selle eest, et viidaks läbi vajaliku teadusuuringuid kõigis kalandust puudutavates valdkondades, k.a bioloogias, tehnoloogias, keskkonna-, majandus-, sotsiaal-, toiduaine- ja akvakultuuridega tegelevates teadustes. Riigid peaksid tagama teadusuuringuteks vajalikud vahendid, nõutava väljaõppe ning vajalikud spetsialistid, arvestades seejuures arengumaade erivajadusi.

12.2 Riigid peaksid sätestama nõuetekohased institutsionaalsed raamid, määramaks vajalikud rakendusuuringud ja nende kasutamine.

12.3 Riigid peavad tagama teadusuuringutest saadud andmete analüüsi, tulemuste avalikustamise (lähtudes vajadusel konfidentsiaalsusnõuetest) ja levitamise. Parim teaduslik tõendusmaterjal kui panus kalanduse kaitseks, korraldamiseks ja arenguks peaks olema hõlpsasti kättesaadav. Adekvaatse teadusliku info puudumise korral tuleks alustada teadusuuringud niipea kui võimalik.

12.4 Riigid peaksid koguma usaldusväärseid andmeid kalanduse ja ökosüsteemide seisundi hindamiseks, sh andmed kaaspüügi, tagasiheitmiste ja jäätmete kohta. Asjaomased riigid, (sub)regionaalsed ja ülemaailmsed kalandusorganisatsioonid peaksid olema vajaduse korral õigeaegselt varustatud nimetatud andmetega.

12.5 Riigid peaksid olema suutelised seirama ja hindama nende jurisdiktsiooni alla jäävate varude seisundit, kaasa arvatud kalapüügist, reostusest või asuala reostusest põhjustatud ökosüsteemide muutusi. Nad peaksid garanteerima teadusuuringute läbiviimiseks vajalikud vahendid, hindamaks kliima- ja keskkonnamuutuste mõju kalavarudele ja vee ökosüsteemidele.

12.6 Riigid peaksid toetama ja tugevdama tunnustatud teaduslike standardite saavutamiseks riiklikke teadusuuringuid.

12.7 Riigid peaksid koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega soodustama kalandusressursside optimaalseks kasutamiseks ja kala kui toiduainet käsitleva riikliku poliitika toetamiseks vajalikke teadusuuringuid.

12.8 Riigid peaksid korraldama seiret ning teadusuuringuid veekeskkonnast pärinevate inimtoidu varude ja keskkonna kohta ning vältima tarbija tervist kahjustavat toimet. Teadusuuringute tulemused peaksid olema avalikkusele kättesaadavad.

12.9 Riigid peaksid hoolt kandma selle eest, et uuritakse kalanduse majanduslikke, sotsiaalseid, turunduslikke ja institutsionaalseid aspekte ja kogutakse võrreldavad andmed seireks, analüüsideks ja poliitika formuleerimiseks.

12.10 Riigid peaksid korraldama uuringuid kalapüüniste selektiivsuse ja kalapüüniste toime kohta püügiobjektiks olevate ja mitteolevate liikide käitumisele. Väljapüütud kala raiskamise vähendamisel ning ökosüsteemide mitmekesisuse ja veeliste asualade kaitsmisel peaks toetuma tehtud uuringitele.

12.11 Riigid peaksid hoolt kandma selle eest, et enne uut tüüpi püüniste kasutuselevõttu antaks teaduslik hinnang nende toime kohta kalandusele ja ökosüsteemidele seal, kus neid kasutama hakatakse. Püüniste kasutamisest tulenevaid mõjusid tuleks seirata.

12.12 Riigid peaksid uurima ja dokumenteerima traditsioonilisi kalandusalaseid teadmisi ja tehnoloogiaid, eriti rannapüügis rakendatavaid, et hinnata nende kasutamist säästva kalanduse kaitseks, korraldamiseks ja arendamiseks.

12.13 Riigid peaksid igati soodustama teadusuuringute tulemuste kasutamist põhi- ja vaheesmärkide ja teostuskriteeriumite määramisel, samuti rakendusuuringute ja kalanduse korraldamise adekvaatsete seoste tagamisel.

12.14 Riigid peaksid teise riigi jurisdiktsiooni alla jäävates vetes hoolitsema teadusuuringutel selle eest, et nende laevad järgiksid selle riigi määrusi ja rahvusvahelist õigust.

12.15 Riigid peaksid tagama avamere teadusuuringuid käsitlevate ühtsete eeskirjade vastuvõtmise ja järgimise.

12.16 Riigid peaksid seal, kus kohane, toetama vajalike mehhanismide kehtestamist ja ka ühtsete eeskirjade jõustamist, et aidata kaasa (sub)regionaalsetele teadusuuringutele ning igati soodustama teadusuuringute tulemuste jagamist teiste regioonidega.

12.17 Riigid peaksid kas otse või rahvusvaheliste organisatsioonide abil töötama välja tehnika- ja teadusuuringute alaseid koostööprogramme, et saada parem ülevaade piiritaguste veeliste varude bioloogiast, keskkonnast ja seisundist.

12.18 Riigid ja asjaomased rahvusvahelised organisatsioonid peaksid edendama ja suurendama arengumaade teadusuuringuid: andmete kogumist ja analüüsimist, info kättesaadavust, teaduse, tehnoloogia ning inimressursside väljakujundamist ja tagama teadusuuringuteks vajalikud vahendid, et arengumaad saaksid efektiivselt osaleda vee elusressursside kaitsel, korraldamisel ja säästlikul kasutamisel.

12.19 Pädevad rahvusvahelised organisatsioonid peaksid seal, kus kohane, andma tehnilist ja finantsabi riikidele, kui viimased seda taotlevad ja teevad uuringutega, mille eesmärgiks on varem mitte püütud või väga vähesel määral püütud kalavarude seisundi hindamine.

12.20 Asjasse puutuvad rahvusvahelised tehnika- ja finantsorganisatsioonid peaksid riike nende taotluste korral nende teadusuuringuid toetama, pühendades erilist tähelepanu arengumaadele, iseäranis kõige vähem arenenutele ja väikesaartest arengumaadele.

1. Käesolev lisa kirjeldab koodeksi loomise protsessi ja sellega seotud läbirääkimisi, mille tulemusena esitati see dokument vastuvõtmiseks FAO konverentsi 28. istungjärgul. Koodeksi saamislugu kajastab kõigi selle väljatöötamises osalenute huvi ja kompromissivaimu, samuti tahaks loota, et see aitab kaasa koodeksi rakendamiseks vajalike vabatahtlike kohustuste võtmisele.

2. Mitmel rahvusvahelisel foorumil väljendati muret tähtsamate kalavarude üleekspluateerimise, ökosüsteemide kahjustamise, majanduskahjude ja kalakaubandust kahjustavate tegurite pärast. Kõik see seadis ohtu kalanduse pikaajalise säästlikkuse ja omakorda kahjustas kalanduse panust tagada inimestele toit. Arutades maailma kalanduse hetkeseisu ja tuleviku väljavaateid, soovitas 1991. a märtsis toimunud FAO kalanduskomitee oma 19. sessioonil, et FAO peaks välja töötama kohuseteadliku kalanduse kontseptsiooni ja selle lõpptulemusena ka kohuseteadliku kalanduse koodeksi.

3. Seejärel korraldas Mehhiko valitsus koostöös FAO-ga 1995. a mais Cancunis rahvusvahelise kohuseteadliku kalanduse konverentsi. Konverentsil vastu võetud Cancuni deklaratsioon arendas edasi kohuseteadliku kalanduse kontseptsiooni, konstateerides, et "kontseptsioon hõlmab endas kalavarude säästlikku kasutamist kooskõlas keskkonnaga; püügi- ja akvakultuuriga seonduvate metoodikate kasutamist, mis ei ole kahjulikud ökosüsteemidele, ressurssidele ja nende kvaliteedile; produktide väärindamist töötlemisprotsessidel nõutavatest sanitaarstandarditest kinni pidades; äripraktikat, mis tagab tarbijale võimalues saada kvaliteetset toodet".

4. Cancuni deklaratsioon pälvis tähelepanu ÜRO keskkonna ja arengu konverentsi Rio tippkohtumisel 1992. a juunis, kus toetati kohuseteadliku kalanduse koodeksi ettevalmistamist. 1992. a septembris toimunud FAO avamere kalapüügi tehnilise konsultatsiooni komisjon soovitas töötada välja koodeks, valgustamaks avamere kalapüüki.

5. 1992. a novembris toimunud FAO nõukogu 102. sessioonil arutati koodeksi väljatöötamist, kusjuures prioriteetseks tunnistati avamere probleemid ja nõuti, et koodeksiga seonduvad ettepanekud oleks esitatud kalanduskomitee (COFI) 1993. a sessioonile.

8. FAO juhtasutuste instruktsioonide kohaselt formuleeriti koodeksi projekt vastavuses ÜRO 1982. a mereõiguse konventsiooniga, võttes arvesse 1992. a Rio deklaratsiooni ja UNICED-i Agenda 21 ettekirjutusi, 1992. a avamere kalapüügi tehnilise konsultatsiooni nõukogu järeldusi ja soovitusi, 1984. a FAO ülemaailmsel kalanduse korraldamise ja arengu konverentsil vastu võetud strateegiat ja muid asjakohaseid akte, kaasa arvatud ÜRO vahelduva paiknevusega kalavarude ja kaugele migreeruvate kalavarude küsimusi arutava konverentsi lõpptulemust, mis 1995. a augustis võeti vastu vahelduva paiknevusega kalavarude ja kaugele migreeruvate kalavarude kohta käivate ÜRO 10. detsembri 1982. a mereõiguse konventsiooni normide ellurakendamise kokkuleppena.

11. Nimetatud tehnilise konsultatsiooni komisjoni istung toimus Roomas 26.09—5.10.1994, kui esitati projekt kogu koodeksi ulatuses ja tehniliste juhendide esimene projekt enamiku temaatiliste paragrahvite koostamiseks. Pärast koodeksi lõpliku projekti kõigi paragrahvite põhjalikku läbivaatamist valmistati ette alternatiivne sekretariaadi projekt, mille aluseks said plenaaristungi aruteludel tehtud märkused ja tehnilise konsultatsiooni komisjoni töö käigus kirjalikult esitatud muudatusettepanekud.

13. Tehnilise konsultatsiooni komisjon tegi nõukogule 15.—24. novembril 1994. a toimunud 107. sessioonil ettepaneku jätta avamerepüügiga seotud põhimõtted kuni ÜRO konverentsi tulemuste kättesaamiseni otsustamata. Nõukogu kinnitas põhimõtteliselt väljapakutud protseduuri, märkides seejuures, et järgmisel kalanduskomitee sessioonil toimuvate arutelude järel esitatakse 1995. a juunis lõplik projekt FAO nõukogule, kes kutsub vajaduse korral kokku tehnilise komitee üheaegselt nõukogu sessiooniga, et tarviduse korral koodeksi üksikuid norme veelgi täpsustada.

14. Tuginedes tehnilise konsultatsiooni komisjonile laekunud olulistele kommentaaridele ja detailsetele ettepanekutele, pani sekretariaat kokku kohuseteadliku kalanduse koodeksi revideeritud projekti, mis esitati 10.—15. märts 1995. a toimunud kalanduskomitee 21. sessioonile.

15. Kalanduskomitee sai infot ka selle kohta, et ÜRO konverents loodab oma töö lõpetada 1995. a augustis. Sellega seoses pandi ette koodeksi projektis esialgselt otsustamata jäetud printsiipide osas toimida selliselt, et nende sõnastus kohandatakse ÜRO konverentsil kokku lepituga vastavuses komitee ja nõukogu paika pandud mehhanismiga enne lõplikult ettevalmistatud koodeksi vastuvõtmiseks esitamist 1995. a oktoobris toimuvale FAO konverentsi 28. sessioonile.

16. Komiteed informeeriti sekretariaadi poolt koodeksi projekti ettevalmistamisest. Komitee moodustas avatud töögrupi koodeksi projekti teksti läbivaatamiseks. Töögrupp oli koos 10.—14. märts 1995. a ja jätkuna tehnilise konsultatsiooni komisjoni tööle viis läbi koodeksi projekti põhjaliku revisjoni. Lõplikult koostati ja kiideti heaks paragrahvide 8 ja 10 tekstid. Ajalisi piiranguid silmas pidades andis töögrupp sekretariaadile vajalikud juhendid paragrahvide 1 ja 5 muutmiseks. Ühtlasi soovitati, et teadusuuringuid ja koostööd, aga ka akvakultuuri puudutavad elemendid oleksid kirja pandud üldistes põhimõtetes paragrahv 5 all, et edaspidi paremini kajastada temaatilistes paragrahvides arendatavaid valdkondi.

17. Komitee toetas nõukogu 107. sessiooni heaks kiidetud ettepanekut koodeksi lõpuleviimiseks vajalike mehhanismide kohta. Peamiselt vahelduva paiknevusega kalavarude ja kaugele migreeruvate kalavarudega seotud küsimusi puudutavate printsiipide, mis on vaid väike osa koodeksist, lõplik sõnastus tuleks veel kord läbi vaadata ÜRO konverentsi tulemusi silmas pidades. Grupp soovitas ka, et pärast põhisisu osas kokkuleppe saavutamist oleks vajalik kooskõlla viia koodeksi õiguslikud, tehnilised ja idiomaatilised aspektid, hõlbustamaks selle lõplikku heakskiitmist.

18. Avatud töögrupi aruanne esitati kalanduskomitee sessiooni käigus 14.—15. märtsil 1995. a toimunud kalandusministrite kokkutulekule. Sellelt kokkutulekult saavutatud Rooma konsensus maailmakalanduses soovitab tungivalt, et "valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid tegutseksid operatiivselt kohuseteadliku kalanduse koodeksi lõpuleviimise nimel eesmärgiga esitada lõplik tekst 1995. a oktoobris toimuvale FAO konverentsile".

19. Nõukogu 108. sessioonile esitati koodeksi revideeritud versioon. Nõukogu moodustas avatud tehnilise komitee, mis tuli 5.—9. juunil 1995. oma esimesele sessioonile. Ulatuslikult olid esindatud eri regioonide liikmed ja vaatlejad. Arvukalt osales ka valitsustevahelisi ja valitsusväliseid organisatsioone.

20. Tehniline komitee informeeris Nõukogu sellest, et oli paragrahvid 1-5, sissejuhatus kaasa arvatud, üksikasjaliselt läbi vaadanud, parandanud ja heaks kiitnud paragrahvid 8-11, ning oli alustanud paragrahvi 6 revideerimist.

21. Nõukogu kiitis heaks tehnilise komitee tehtud töö ja soovituse kutsuda 25.-29. septembril kokku tehnilise komitee teine sessioon, et viia lõpule koodeksi järjekordne revisjon kohe pärast seda, kui sekretariaat on teksti lingvistiliselt ja juriidiliselt harmoniseerinud, võttes seejuures arvesse ÜRO vahelduva paiknevusega kalavarude ja kaugele migreeruvate kalavarude konverentsi tulemit.

22. Avatud tehnilise komitee poolt esimesel sessioonil 5.—9. juunil 1995. a vastu võetud ja nõukogu 108. sessioonil heaks kiidetud koodeksi revideeritud versioon väljastati nii konverentsi dokumendina (C95/20) kui ka töödokumendina tehnilise komitee teisele sessioonile. Selgelt pandi paika tulevase kokkuleppe elemendid.

23. Et aidata kaasa kogu koodeksi lõpetamisele, valmistas sekretariaat ette dokumendi "Sekretariaadi ettepanekud kohuseteadliku kalanduse koodeksi paragrahvi 6- "Kalanduse korraldamine" ja paragrahvi 7. " Kalapüük" osas, võttes arvesse augustis 1995. a ÜRO konverentsi vastu võetud kokkulepet vahelduva paiknevusega kalavarude ja kaugele migreeruvate kalavarude kohta. Sekretariaat viis ühtlasi lõpuni teksti harmoniseerimise lähtuvalt lingvistilistest ja juriidilistest aspektidest ning tegi need komiteele sessiooni jaoks kättesaadavaks inglise, prantsuse ja hispaania keeles.

24. 25.—29. september 1995. a toimus nõukogu avatud tehnilise komitee teine sessioon, kus olid laialdaselt esindatud regioonid ja organisatsioonid. Komitee viis täielikus koostöövaimus edukalt lõpule oma volitused, lõpetades ja kiites heaks kõik paragrahvid kogu koodeksi ulatuses. Tehniline komitee nõustus sellega, et läbirääkimised koodeksi teksti osas on lõpule viidud. Avatud mitteametlik sõnastuse harmoniseerimise grupp tuli veel täiendavalt kokku ja koos sekretariaadiga lõpetas harmoniseerimistöö lõppenud sessioonil vastu võetud teksti põhjal. Tehniline komitee andis sekretariaadile juhendid esitada lõplik versioon nõukogu 109. sessioonile ja konverentsi 28. sessioonile vastuvõtmiseks. Nõukogu kinnitas koodeksi tehnilise komitee poolt lõpule viiduks. Sekretariaati paluti konverentsi jaoks ette valmistada nõuetekohane resolutsioon, samuti üleskutse riikidele ratifitseerida kiireloomulise asjana konverentsi viimasel sessioonil vastuvõetud nn järgimise kokkulepe. 31. oktoobril 1995. a võttis konverentsi 28. sessioon vastu Kohuseteadliku Kalanduse Koodeksi ja sellekohase resolutsiooni ( Lisa 2).

KONVERENTS

tunnistab kalanduse tähtsat osa ülemaailmsel rahvastiku toiduga kindlustamisel ja majanduslikul ning sotsiaalsel arengul, samuti vajadust tagada vee elusressursside ja nende keskkonna säästlik seisund nii praegustele kui tulevastele põlvkondadele;

tuletab meelde, et 19. märtsil 1991. a soovitas Kalanduskomitee töötada välja kohuseteadliku kalanduse kontseptsioon ja formuleerida antud valdkonda käsitleva akti;

võtab arvesse, et Mehhiko valitsuse poolt koostöös FAO-ga korraldatud 1992. a maikuu kohuseteadliku kalanduse rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud Cancuni deklaratsioon oli teinud üleskutse valmistada ette Kohuseteadliku Kalanduse Koodeks.

peab meeles, et seoses ÜRO 1982. a mereõiguse konventsiooni jõustumisega ja seoses vahelduva paiknevusega kalavarude ja kaugele migreeruvate kalavarude kohta käivate ÜRO 10. detsembri 1982. a mereõiguse konventsiooni normide rakendamise kokkuleppe vastuvõtmisega, nii nagu eeldati 1992. a Rio deklaratsioonis ja UNCED Agenda 21 ettekirjutustes, on suurenenud vajadus (sub)regionaalseks koostööks, ja et FAO-l, tulenevalt mandaadist, lasub suur vastutus;

tuletab meelde, et 1993. a võttis konverents vastu FAO kokkuleppe kalapüügilaevade poolt avamerel rahvusvahelise kalakaitse ja -korraldamise kaasaaitamise kohta, ja et see kokkulepe moodustab koodeksi lahutamatu osa;

märkib et FAO oli vastavuses oma juhtorganite otsustega korraldanud mitu tehnilist nõupidamist koodeksi formuleerimiseks ja et nende nõupidamiste tulemusena jõuti kokkuleppele kohuseteadliku kalanduse koodeksi tekstis;

tunnustab seda, et 14.—15. märtsil 1995. a toimunud kalandusministrite kohtumiselt pärinev Rooma konsensus maailma kalanduses kutsus valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone üles reageerima olemasolevale kalandussituatsioonile, muu hulgas viima lõpule Kohuseteadliku Kalanduse Koodeks ja kaaluma kalalaevade poolt avamerel rahvusvaheliste kaitse- ja korraldamismeetmete järgimisele kaasaaitamise kokkuleppe vastuvõtmist:

1. otsustab võtta vastu kohuseteadliku kalanduse koodeksi;

2. kutsub riike, nii rahvusvahelisi valitsus- kui ka valitsusväliseid organisatsioone ja kõiki kalanduses hõivatuid tegema koostööd käesolevas koodeksis sisalduvate eesmärkide ja põhimõtete täitmisel ja elluviimisel;

3. soovitab tungivalt, et käesoleva koodeksi normide ellurakendamisel võetaks arvesse arengumaade erinõudeid;

4. teeb FAO-le ülesandeks sätestada töö-ja finantseerimisprogrammis ettekirjutusi arengumaade nõustamiseks koodeksi rakendamisel ja regioonidevahelise abiprogrammi väljatöötamiseks, et toetada koodeksi rakendamist selleks kavandatud välisabist;

5. teeb FAO-le täiendavalt ülesandeks töötada koos liikmete ja huvitatud asjaomaste organisatsioonidega välja tehnilised juhendid koodeksi elluviimiseks;

6. kutsub FAO-d tegema seiret ja andma aru koodeksi ellurakendamise ja mõjude kohta, samuti tegevuse kohta, mis on ette nähtud muude ÜRO organisatsioonide aktide ja resolutsioonide põhjal, eriti Peaassamblee poolt vastu võetud resolutsioonide põhjal, mis kutsusid ellu vahelduva paiknevusega kalavarusid ja kaugele migreeruvate kalavarusid käsitlev konverents, ja mille töö tulemusena jõuti vahelduva paiknevusega kalavarude ja kaugele migreeruvate kalavarude kohta käivate ÜRO 10. detsembri 1982. a mereõiguse konventsiooni normide rakendamise kokkuleppeni;

7. soovitab tungivalt FAO-l tugevdada regionaalseid kalandusorganisatsioone, et efektiivsemalt kaitsta ja korraldada kalandust nii subregionaalse, regionaalse kui ka ülemaailmse kalandusalase koostöö ja koordineerimise toetamisel.